मैं --------प-ि--रि-- -ा--ाम-क--ी ह-ँ
मैं आ_ दि_ प____ का का_ क__ हूँ
म-ं आ-ा द-न प-ि-ा-ि-ा क- क-म क-त- ह-ँ
-------------------------------------
मैं आधा दिन परिचारिका का काम करती हूँ 0 m--------a di--pa-ich---ika--a-ka---ka--te--h--nm___ a____ d__ p___________ k_ k___ k______ h___m-i- a-d-a d-n p-r-c-a-r-k- k- k-a- k-r-t-e h-o-------------------------------------------------main aadha din parichaarika ka kaam karatee hoon
ले-ि---- -हु--ज़्-ादा --ं
ले__ क_ ब__ ज़्__ हैं
ल-क-न क- ब-ु- ज़-य-द- ह-ं
------------------------
लेकिन कर बहुत ज़्यादा हैं 0 l-kin -a- -ah-t---a--a-h-inl____ k__ b____ z_____ h___l-k-n k-r b-h-t z-a-d- h-i----------------------------lekin kar bahut zyaada hain
दो-ह--क- हम -म-श- भोज-ग-ह जात- हैं
दो___ को ह_ ह__ भो____ जा_ हैं
द-प-र क- ह- ह-े-ा भ-ज-ग-ह ज-त- ह-ं
----------------------------------
दोपहर को हम हमेशा भोजनगृह जाते हैं 0 do-a--r--o --- --m-s-a-bhoja-agrh jaate -aind______ k_ h__ h______ b_________ j____ h___d-p-h-r k- h-m h-m-s-a b-o-a-a-r- j-a-e h-i---------------------------------------------dopahar ko ham hamesha bhojanagrh jaate hain
Enamik inimesi mäletavad oma esimest koolipäeva.
Kuid sellest varasemat aega nad enam ei mäleta.
Oma esimestest eluaastatest mäletame me väga vähe.
Aga miks see nii on?
Miks me ei mäleta seda, mida beebina kogesime?
Põhjuseks on meie areng.
Umbes samal ajal arenesid ka meie kõne ja mälu.
Ja selleks, et midagi mäletada, vajab inimene kõnet.
See tähendab, et meil peab olema sõnad sellele, mida me kogeme.
Teadlased on teinud lastega mitmesuguseid selleteemalisi katseid.
Seejuures tegid nad huvitava avastuse.
Niipea, kui lapsed õpivad rääkima, unustavad nad kõik, mis oli enne.
Kõne algus on seega mälu algus.
Lapsed õpivad esimese kolme eluaasta jooksul väga palju.
Nad kogevad iga päev uusi asju.
Selles eas on neil ka palju väga olulisi kogemusi.
Kõik kaob sellegi poolest.
Psühholoogid nimetavad seda nähtust infantiilseks amneesiaks.
Alles jäävad vaid mälestused, millele lapsel on olemas sõna.
Isiklikke kogemusi säilitab Autobiograafiline mälu.
See toimib nagu päevik.
Kõik, mis on meie elus oluline, pannakse sinna kirja.
Niisiis loob autobiograafilise mälu meie identiteeti.
Kuid selle areng sõltub emakeele õppimisest.
Ja meie mälu on võimalik aktiveerida ainult meie kõne abil.
Asjad, mis me beebina õpima, ei kao loomulikult täiesti ära.
Nad on salvestatud kusagil meie ajus.
Me lihtsalt ei pääse neile enam ligi... - kurb, kas pole?