Inimesed, kes ei näe, kuulevad paremini.
Tänu sellele saavad nad igapäevaeluga paremini hakkama.
Kuid pimedad suudavad ka kõnet paremini töödelda!!
Sellisele järeldusele on jõudnud mitmed teaduslikud uuringud.
Teadlased lasid katsealustel kuulata salvestisi.
Kõne kiirust suurendati märgatavalt.
Sellest hoolimata suutsid pimedad katsealused salvestisest aru saada.
Nägijad aga suutsid kuuldut vaevu haarata.
Rääkimise kiirus oli nende jaoks liiga kiire.
Teine katse sai sarnase tulemuse.
Nägijad ja pimedad kuulasid erinevaid lauseid.
Osa igast lausest oli muudetud.
Viimane sõna asendati näiteks mõne mõttetu sõnaga.
Katsealused pidid seejärel lauseid hindama.
Nad pidid otsustama, kas lause oli mõistlik või mõttetu.
Selle käigus analüüsiti nende ajutööd.
Uurijad mõõtsid teatud ajulaineid.
Nii said nad teada, kui kiiresti aju ülesande lahendada suutis.
Pimedatel katsealustel tekkis vastav signaal väga kiiresti.
See andis märku, et lause on analüüsitud.
Nägijaist katsealustel tekkis signaal palju hiljem.
Pole teada, miks pimedad kõnet kiiremini töötlevad.
Kuid teadlastel on selle kohta teooria.
Nad usuvad, et pimedate aju kasutab teatud aju piirkonda eriti intensiivselt.
Selles piirkonnas töötleb nägija aju visuaalseid ärritusi.
Pimedad aga antud piirkonda sel moel ei kasuta.
Seega on piirkond ‘vaba’ teisteks ülesanneteks.
Sellepärast suudavad pimedad paremini kõnet töödelda...