Tänapäeval on loovus üks oluline omadus.
Igaüks tahab olla loominguline.
Sest loomingulisi inimesi peetakse intelligentseteks.
Ka meie keel peaks olema loominguline.
Varem püüdsid inimesed rääkida nii korrektselt kui võimalik.
Täna peaks inimene rääkima nii loominguliselt kui võimalik.
Näiteks võib tuua reklaami ja uue meedia.
Nad illustreerivad hästi, kuidas on võimalik keelega mängida.
Viimase 50 aasta jooksul on loovuse osatähtsus oluliselt kasvanud.
Selle nähtusega tegelevad isegi teadlased.
Psühholoogid, haridustöötajad ning filosoofid uurivad loomeprotsesse.
Loovust defineeritakse kui võimet luua midagi uut.
Seega loob loominguline kõneleja uusi keelendeid.
Nendeks võivad olla sõnad või grammatilisi struktuurid.
Keeleteadlased saavad loomingulist keelt uurides identifitseerida, kuidas keel muutub.
Kuid mitte igaüks ei mõista antud uusi keelelisi elemente.
Loomingulise keele mõistmiseks on vaja teadmisi.
On vaja teada, kuidas keel töötab.
Ja peab olema kursis maailmaga, kus rääkija elab.
Alles siis on võimalik mõista, mida tahetakse öelda.
Teismeliste släng on üheks selliseks näiteks.
Lapsed ja noored leiutavad pidevalt uusi termineid.
Täiskasvanud ei mõista tihtipeale neid sõnu.
Nüüd on avaldatud isegi sõnaraamatuid, mis teismeliste slängi selgitavad.
Aga raamatu ilmumise ajaks on tavaliselt sõnad juba pärast üht põlvkonda aegunud!
Ent loomingulist keelt on võimalik õppida.
Koolitajad pakuvad palju sellealaseid kursusi.
Kõige tähtsam reegel on aga alati: aktiveerida oma sisemine hääl!